Erihoolekandeteenused

Erihoolekandeteenused on suunatud inimestele, kes vajavad oma vaimse tervise olukorra tõttu igapäevaelus juhendamist, nõustamist, kõrvalabi ja järelevalvet erihoolekande tegevusjuhendaja poolt ning kellele teiste hoolekande abimeetmetega ei ole vajalikku abi võimalik osutada

Erihoolekandeteenused on sotsiaalteenused psüühikahäirega inimestele, kuid mitte kõik psüühikahäirega inimesed ei vaja alati oma igapäevaelu toimetuleku tagamiseks, elukvaliteedi hoidmiseks või tõstmiseks erihoolekandeteenuseid.

Erihoolekandeteenust on õigus saada alates 18. eluaastast. Kuna erihoolekandeteenuste järjekorrad võivad olla pikad, saab end järjekorda panna juba 16-aastaselt, et täisealiseks saamisel võimalikult kiiresti vajalikku erihoolekandeteenust saada.

Erihoolekandeteenustena on võimalik saada toetavaid teenuseid, elades oma kodus või toetatud elamise ja kogukonnas elamise teenust ning ööpäevaringset erihooldusteenust teenuseosutaja pakutud elupinnal.

• Erihoolekandeteenused on mõeldud raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäirega inimestele.

• Raske psüühikahäirega inimestele on omane rahutu või väga endassetõmbunud olek, arusaamatu või tegelikkusele mittevastav jutt, oluliselt on häiritud inimese sihipärane käitumine.

• Sügava psüühikahäirega inimese puhul on omane sage etteaimamatu käitumine, mis häirib sageli ümbritsevaid inimesi, inimene ei suuda ise oma olukorda hinnata, tema jutt on arusaamatu või sõnaline kontakt temaga ei õnnestu.

• Püsiva kuluga psüühikahäire puhul on tegemist aastaid (või kogu elu) kestva kroonilise kuluga psüühikahäirega, mis oluliselt halvendab inimese iseseisvat toimetulekut igapäevaeluga.

Erihoolekandeteenuseid on võimalik saada ka psüühikahäirega inimesel, kellel

on:

• püsivad diagnoositud haiguse negatiivsed sümptomid ja haigusseisundi sagedased ägenemised,

• ei esine pikemaajalisi tervisliku seisundi stabiilseid perioode,

• puudub haigusteadlikkus ja ta keeldub ravist,

• on vajanud viimase 5 aasta jooksul tahtevastast ravi ning lisanduvad veel ka olulised raskused igapäevaeluga toimetulemisel,

• on sotsiaalsete võimete oluline puudujääk või langus ning kõrge teiste häirete (meeleoluhäired, isiksusehäired) esinemise sagedus

 

Erihoolekandeteenused – millal ja kuidas?
 

Sotsiaalkindlustusamet hindab, kas erihoolekannet taotlev inimene vajab erihoolekandeteenust või saab teda aidata ka teiste sotsiaalhoolekande abimeetmetega, sh kohaliku omavalitsuse poolt pakutavate teenustega. Hindamisel võtame arvesse inimese toimetuleku-, tegevus- ja osalusvõimet ning terviseseisundit lähtudes erihoolekandeteenuse eesmärgist.
Kõikidel erihoolekandeteenustel toimub inimese aktiviseerimine ja iseseisvuse suurendamine. Samuti peab inimene teenusel olles ka ise maksimaalselt panustama oma igapäevaelu tegevustesse.
Ööpäevaringne erihooldusteenus on kõige raskemate sümptomitega psüühikahäiretega inimestele, kellele ei ole võimalik abi ja toetust tagada muu sotsiaalhoolekande seaduses nimetatud teenusega. Seega kaalub Sotsiaalkindlustusamet alati enne teenusele suunamist või teenuse kasutamise pikendamist, kas inimesele on võimalik osutada tema vajadustele vastavat abi muude sotsiaalteenustega. Eesmärgiks on ühest küljest tagada abi nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vajalik ning pakkuda abi, mis on inimese tegelikule toimetuleku– ja tegevusvõimele vastav. Näiteks kui täisealise psüühikahäirega inimese osalus- ja tegevusvõime on langenud määrani, et teenuse peamiste tegevustena on vajalik tema abistamine ja toetamine vaid enesehügieeni– ja teenindamises ja tavapärastes igapäevaelu toimingutes. Enam ei ole võimalik tulenevalt bioloogilisest vanusest või muude asjaolude tõttu inimese toimetuleku arendamine, tuleb kaaluda inimesele vajaliku teenusena teisi sotsiaalhoolekande seaduses nimetatud abimeetmeid, mis ei ole erihoolekandeteenused.